TUNDMATU SÕDURI HAUD
Mu haua kohal tasa sahisevad
need nõtked haavad juba ammu, ammu...
Ma tean, me kodunurmil jälle sammub
kuldnokkade ja orastega kevad.
Mis sest, mis sest, et ükski silm ei näe,
kuis teda õnnistavad minu käed.
Mu meel on kerge meie põllu pärast -
see sinu hoida jäänd. Su armsad palged
on vahest veelgi pisarais. Kuid valge
mu surmaöö on nende puhtast särast.
Mis sest, et minu hauda sa ei tea -
ta üle kuldseid viljavihke sead.
Nii hää on puhata. Mu palav veri
ei vooland asjata. Mu kustuv vaade
ju nägi võidulippu üle maade.
Ei selle kirkust uhu ajameri.
Sest võitlus, mis mu siia hauda tõi,
see miljoneile vabaduse tõi.
TUNDMATU SÕDURI HAUD
Mu haua kohal tasa sahisevad
need nõtked haavad juba ammu, ammu...
Ma tean, me kodunurmil jälle sammub
kuldnokkade ja orastega kevad.
Mis sest, mis sest, et ükski silm ei näe,
kuis teda õnnistavad minu käed.
Mu meel on kerge meie põllu pärast -
see sinu hoida jäänd. Su armsad palged
on vahest veelgi pisarais. Kuid valge
mu surmaöö on nende puhtast särast.
Mis sest, et minu hauda sa ei tea -
ta üle kuldseid viljavihke sead.
Nii hää on puhata. Mu palav veri
ei vooland asjata. Mu kustuv vaade
ju nägi võidulippu üle maade.
Ei selle kirkust uhu ajameri.
Sest võitlus, mis mu siia hauda tõi,
see miljoneile vabaduse tõi.