Nõukogude argielust - seejuures ka koduelust - kõneldes ja kirjutades on tavaks saanud rõhutada korduvaid elumustreid, kattuvaid tgevusi, piiratud võimalusi. Poesabad ja täis bussid, ühte tüüpi sektsioonkapid sama põhiplaaniga korterites, vakstuga söögilauad pisikestes köökides, padujoomine maakohtades.
See raamat läheneb taolistele kujutluspiltidele kriitilisema pilguga. Kui homogeenne ikkagi oli nõukogude argielu? Kui sarnased nõukogudeaegsed eesti kodud? Mis kujul jõudis nõukogude kord koduelu sfääri? Mida koduks pidada, kuidas tõmmata kodu ja koduvälise piire, mis loob kodu kodususe?
Nõukogude argielust - seejuures ka koduelust - kõneldes ja kirjutades on tavaks saanud rõhutada korduvaid elumustreid, kattuvaid tgevusi, piiratud võimalusi. Poesabad ja täis bussid, ühte tüüpi sektsioonkapid sama põhiplaaniga korterites, vakstuga söögilauad pisikestes köökides, padujoomine maakohtades.
See raamat läheneb taolistele kujutluspiltidele kriitilisema pilguga. Kui homogeenne ikkagi oli nõukogude argielu? Kui sarnased nõukogudeaegsed eesti kodud? Mis kujul jõudis nõukogude kord koduelu sfääri? Mida koduks pidada, kuidas tõmmata kodu ja koduvälise piire, mis loob kodu kodususe?