Me armastame maad 2. Viimane laev

3.7/5 ( ratings)

Kui kogumiku esimene köide koondas peamiselt lahkumiste ja saabumiste, hüvastijättude ja kohtumiste, valusate otsuste ja inimeseks olemise temaatikat ning oli kantud armastusest Maa vastu, siis teine köide on pisut süngemates toonides. Jah, ka siin on lahkumised ja saabumised, ka siin igatsetakse Maad, aga siin on rohkem surma – nii ennastohverdavat ja mõttetut, kui vägivaldset . Kui antoloogia alguses on lood kantud kroonulikust entusiasmist, paatoslikust eneseohverdamisest, siis lõpuosas näeme juba tegelasi, kes on isekad, küünilised, valmis isegi reetma ja tapma – ning seda samuti armastusest Maa vastu.

Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…

Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel . Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.

Kogumiku lood:
Georgi Gurevitš. Lohe Infra
Valentina Žuravljova. Astronaut
Valentina Žuravljova. „Kotkapoeg“ ei naase
Ilja Varšavski. Otsusta ometi, piloot!
Dmitri Bilenkin. Tema Marss
Olga Larionova. Päike jõuab Veevalajasse
Sergei Kazmenko. Viimane laev
Kir Bulõtšov. Kolmteist aastat teel
Mihhail Puhhov. Üles visatud
Boriss Rudenko. Limaan
Vladimir Iljin. Kaugkosmose seadus
Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika